Inventuur vol1

Kodus on pidev nurisemine, et minu varandus on hõivanud mitu sektsioonkapi osa ja vähenemistendentsi see hõivamine küll ei ilmuta. Loomulikult peab mees varanduse all silmas minu käsitööga seotud vahendeid!

Võtsin siis ette väikese luuretöö, kui palju seal siis lõpetamata projekte on.
Olukord on jube, tegelikult täiesti lootusetu!

Tavaliselt on nii, et kuskilt tuleb soov/vajadus millegi järele. Kui see on seotud näiteks mingi sünnipäevaga/tähtpäevaga, on asi selge. On konkreetne tähtaeg, see edasilükkamisele ei kuulu ja kingitus valmib . Kui soovijaks on mõni pereliige, siis sõltub asja valmimine juba tema pealekäimisest või vajaduse suurusest. Näiteks varajase kevade saabudes võivad mõnedki “külmaprojektid” soikuda ja vastupidi- külmade ilmade saabudes raugeb suveesemete tegemine! Kui soovijaks olen mina ise, siis on kõige suurem tõenäosus tegemise soikumiseks. Miks? Sest ma oskan iseendale ära põhjendada, miks on teiste asjadega tegelemine olulisem!

Pildil olevast kudumist pidi tulema mulle suvepluus. Muster on võetud 1993.a. Verenast. Olen asja mitu korda edasi teinud, kuid ikka on jäänud selgusetuks, kas lõngast välja tuleb.

Suveasjadest on veel pooleli Cottonella lõngast kootav pluus tütrele. Tegelikult on see suhteliselt uus asi, sest alustasin seda alles augustikuus. Aga ka siin on väike kahtlus, et olemasolevast lõngast välja ei tule ja seega tuleb ohverdada minu samast materjalist hiigelsuure pluusi käised.

Kirjutamine hõbe, vaikimine kuld

Oleks ma teadnud, et minu eelmised kirjapandud mõtted niisuguse teravdatud tähelepanu osaliseks saavad, poleks ma neid üldse kirja pannudki. Oma 3.blogimise päeva lihtsameelsuses arvasin, et on tore, kui saaksin oma mõtte veidi piltlikumalt näidetega illustreerida ja põhjendada. Tegin lauseid veel mitu korda ringi, et ikka asi arusaadavam oleks. Ju siis tegin valesti, eriti veel vabandada püüdes.
Kirjapandu polnud ju üldsegi mõeldud kellegi tunnetekeeltel mängimiseks ega nende julmalt katki tõmbamiseks….

Mul on tõesti kahju.

…veel kord kõrvaltvaatajana

Mõnes mõttes olen vist tüüpiline käsitööharrastaja, sest mul ei lase selle tegevuse juures tukkuma jääda üks väike abiline. See abiline proovib igal võimalikul juhul järgi, kas lõngakera ikka hästi veereb ning tehtud töö hästi hargneb!

Oma tegemistes olen püüdnud mõelda säästlikkusele ja seetõttu on nii mõnigi vana ese on leidnud teises vormis uue elu.

Selle näiteks on roosa nabani kaelusega kampsuni taassünd topina (variatsioon kevadise ajakirja KÄSITÖÖ mustast topist).

Oma esimeses sissekandes ma vist mainisin, et rohkem on minu käsitöö-tegemised olnud praktilist laadi. Ikka seotud sellega, et kas on kellelgi vaja midagi selga-jalga panna, on vaja riputada uut kardinat akna ette, teha uut voodipesu…. Tänapäevase eluga kaasneva ajapuuduse tingimustes ei ole mul olnud tahtmist kulutada oma käsitöö-tunde näiteks linikute heegeldamiseks või pildikeste tikkimiseks. Ma ei halvusta ühtegi näputööliiki, kuid jäägu need teistele, kel aega lademes .

…olla spiooniks

Kui ma oma tegemiste tallemiseks blogi otsustasin teha, siis oli mu silme ees ikka oma tehtud töödest piltide üles riputamine ja kõik selle protsessiga seonduv.

Lugedes aga SKS blogi, selgus, et on vaja hakata spiooniks ning ennast kõrvalt vaadata ja nähtavast pildist ka teistele teada anda! Tuhnisin oma piltide hulgas. Kaevusin päris sügavalt sisse……. Midagi leidsin, aga need vaid mingid kummalised juhupildid, kus tabatud jopega tegutsemas.

Seda võib küll väita, et olen rohkem selline jopede-inimene, kelle riietuse lahutamatuks osaks on erinevad kootud lisandid. Siinsetel piltidel kahjuks neid jäädvustunud pole peale mõtteliste osade sallidest.

Järgmisel korral siis minu konkreetsete tegemiste juurde…

Uus algus

Võtsin pikalt hoogu, aga pühapäeval otsustasin ennast siiski registreerida osalemiseks projektis Soe Kingitus Salasõbrale

Olen jälginud juba pikalt igasuguseid käsitöid kajastavaid blogisid nii Eestis, Euroopas kui ka Ameerikas.
Vaadates oma kappe, kuhu on kogunenud palju aastate jooksul valmis tehtud esemeid, hunnikud (lootusetult) pooleli olevaid asju ning ootel lõngu, mõtlesin, et pole ma midagi teistest kehvem. Minu imestuseks nii mõnedki suured tegijad oma blogides tunnistavad, et pole kunagi kudunud mütsi või kinnast või proovinud teha pitsilist koekirja. Mina küll nii öelda ei saa! Minu tegemised on seni küll rohkem lähtunud praktilistest vajadustest ning puht “ilulemiseks” pole mul kunagi vaba aega olnud.
Selleks, et käsitööinimeste seltskonda tungides mitte päris carte blanche olla, püüan midagi endast ja oma tegemistest kirja panna.

Mis aga puutub minule loositud salasõpra, siis esimesel hetkel peale ankeedi avamist tundsin ainult käte värisemist. Tõsiselt! Aukartusest! Mõte käis läbi lõngakastid, et kas mõnda soovitud värvitooni kohe olemas oleks…. Praeguseks olen aga jõudnud juba mitmed korrad mõelda, kas asjatundjaid on üldse võimalik üllatada millegi väga uudse või originaalse asjaga??? Või peaks jääma ikka oma traditsioonide juurde, rõhudes vaid materjali ja eseme tegemise kvaliteedile.