kingiidee

Kas poleks tore teha kudumishimulisele pereliikmele/sõbrannale temaatiline kingitus? Vastavalt vajadusele saaks veel kombineerida motiivi põllel, kruusil, kotil, pudipõllel või koera T-särgil, seinakellal või hiirepadjal ! Ja ühel sõpruskonnal võimalik kiiresti saada endale ühendav (või vajadusel ka eristav) ese.
Need näited küll pärit kaugelt maa ja mere tagant

suu laulab, süda muretseb

Viimaste päevade tegevused võib just sellise moto alla seada….
Lähenevad (jõulu)kontserdid on tihendanud proovide ajagraafikut. Iga muusika seltsis veedetud kaunis tund vähendab aga paratamatult aega, mida saaksin/tahaksin muuks otstarbeks kasutada. Vahetevahel tuleks isegi kasutada sõna “peaksin”! Nii mõnelgi päeval lööb sisse laiskus või tahtejõuetus, mis laseb hilistel öötundidel tegeleda mõnusate asjadega, samal ajal kui mõne teise tegevuse tähtaeg on kõrbelõhnahaisuline.
Kokkuvõttes ei edene ka need “mõnusad asjad” nii, nagu ma lootnud olen. Lõngakottidest jooksevad sabad vähemalt 5 poolelioleva asjani. Lisaks sellele on valminud nii suures koguses erinevaid proovilappe, et tütar kahtleb juba, kas peale proovide tegemist lõnga üldse alles jääb! Ta on juba mulle materjali juurde toonud ja kardab, et peab seda veel tegema. Eelmisel korral toimus see telefoni teel juhtimine õige objektini igatahes nii, et mina kasutasin suunamiseks (ja oma mälu värskendamiseks) Heidi blogis olnud pilti. Loomulikult olid toimunud vahepeal väikesed muutused, kuid ost sai sooritatud!

Nüüd tuleb veel loota, et kodune üldine “kudumiskliima”veidi paraneb. Kahjuks ei ole viimastel päevadel õnnestunud aega jagada nii, et mehele mõeldud hallid sõrmikud oleks valmis saanud. See oleks torisemist vast pisut vähendanud. Õnneks on soojad ilmad minu vastu praegu heatahtlikud olnud. Muidu oleks väitele, et niikuinii sööb koi asjad enne katki kui nad valmis saavad, tulnud pidevalt kuulda lisaks ka seda, et enne tuleb kevad kui külma talve esemed omanikeni jõuavad!

Igal juhul loodan vähemalt paar asja poolikutest selle nädala lõpuks valmis saada sh ka kingituse salasõbrale.

tööst ja tasust

Olen viimasel ajal tihti puutunud kokku noorte tööotsijatega ja nende murega, kui suurt palka küsida.
Tänases “Äripäevas” kirjutati selle kohta , et ” alla Eesti keskmise palga ei peaks küll keegi noortest palka küsima” . Jutt käis täpsemalt küll tööturule sisenevatest tudengitest.
Sellele mõeldes saan küll ainult ohata ja mõelda, et haridus ja kogemused ei maksa tänapäeval midagi. Ja kuna asukoht on ka väga määrav, siis tuleb ääremaal ( see pidi olema kõik, mis on Vaidast kaugemal) olla õnnelik, et kolmelt kohalt kokku saadav tasu hakkab lähenema ühele teoreetilisele keskmisele.

vajatakse haisudetektorit!

Ma ei ole enda arvates väga pepsiga väiksemagi lõhna peale ninakirtsutaja, aga eile juhtunu oli ikka kaugelt üle minu taluvuse piiri. Käis nimelt ringi üks haisupomm! Ja mitte kuskil tänaval prügikastide läheduses, vaid ametiasutuses ja oma tööülesandeid tehes.
Probleeme on selle “haisukotiga” olnud ka eelnevalt, aga ma olen püüdnud temaga suhtlemise teha võimalikult lühikeseks ja konkreetseks. Hea, et mul pole ametiautot, kuhu peale ta ennast nõupidamistele minnes kaasa kaupleks! Kurdavad need, kelle auto peale ta ennast sätib kui need, kelle kõrvale ta kuskil ruumis istub. Kõik  kurdavad, aga on siiski delikaatsed. Aga kuskil on ju ometi piir! Ei saa ennast lõpmatuseni selle taha peita, et ta teenused on odava(ma)d ja iga väljund ajakirjandusse on oluline ning ajalehes /raadios ei ole tegija näha (ega tunda)! Mul on palju kordi olnud kuskil üritustel häbi nende võõraste inimeste ees, kes on esmakordselt kokku juhtunud sellise intervjueerijaga…. Olen küsinud ülemustelt, et kas peab ikka asi nii olema, et kas me oleme siis tõepoolest selline ääremaa, kus kedagi paremat võtta pole? Selle peale kehitatakse kohmetult õlgu, et veidi haige inimese asi, las olla, kellel ikka oleks aega nii pikalt üritustel käia, elame üle….. Muidugi! Kui igal pool söödetakse-joodetakse ja transport on prii, siis loomulikult perekondlike kohustusteta üksik inimene käib igal pool……..
Aga kaua võib!! Kui olukorda kardinaalselt muuta ei õnnestu, siis peaksid igal pool olema vähemalt mingid haisudetektorid, mis ebadelikaatselt üürgaksid ja annaksid kõigile ohust märku!
Mis eilsesse päeva veel puutub, siis aitasid tuba taas kasutuskõlblikuks muuta pool tundi tuulutamist ja paari lõhnaküünla süütamine.

urukoera kutsumusega kass

Meie kiisul avaldusid peale seda, kui rõdult sai lillekast sisse tõstetud, tõelised urukoera tunnused. Päevas käis ta hea mitu korda mulda auke kraapimas. Polnud midagi teha – tõstsime kasti ta käppade ulatusest ära. Aga mitte kauaks, sest varsti oli näha, et Kitty jälgis meie tegusid külmkapi otsas olevast kastist mullal lebades. Välja hüpates loomulikult kandis käppadega mulda laiali. Kastile sai peale panna kate. Nüüd hakkas Kitty katte vahele käppa toppima ja püüdis iga käpatõmbega kaasa haarata tükikese mulda
Harjutades on ta saavutanud osavuse ja nii tuleb iga päev mingi kogus mulda kokku pühkida.

ajaloost nii ja naa

Selle nädala kultuuritempli külastus on tehtud.
Kui kahel eelmisel nädalal nautisin muusikat, siis seekord oli ette võetud teatriskäik. Üle pika aja “Ugalas” olles vaatasin “Keisri hullu”. Sellise suure ja mitmekihilise teose suhtes ei osanud endale suuri ootusi seada. Umbes nii asi oli ka. Esimese vaatuse keskel tundsin paar korda kohkumusega, et vägisi tuleb tukastus peale. Teise vaatuse jooksul sellist tunnet küll kordagi ei tekkinud.

Ajalooliste etendustega rahulolul, eriti kui need on tehtud kirjandusteoste alusel, on alati probleeme. Kes jälgib ajaloolisi fakte, kes ootab värvikaid karaktereid, kes ootab romaani täpset lavale toomist. Mitmete ajalootegelastega etenduste juures olen vaadanud, et paljud konkreetsed (positiivsed) tegelased jäävad rohkem kuivade faktide esitajateks. Ju tahetakse jääda ajaloolise tõe juurde (niipalju kui teda teada on). Etendusele tuuakse värvi sisse just vähemoluliste tegelaste karakterosadega, sest ju nende tegevusega annab rohkem fantaseerida ja näitlejatel on võimalus paksemaid värve oma kangelaste loomisel kasutada.

“Ugala” aja toas hakkasid mulle silma vanad tekstiraamatud. Tegelikult mitte väga vanad, kuid siiski pärit sellest ajast, kus masinakirjutaja oli läbi kopeerpaberi tekstid ümber kirjutanud ja siis kollaka lehepaki papist Delo-kaante vahele pannud. Selline tuttav tunne tuli!
Polegi palju aega möödas sellest, kui olin ise samasugune masinakirjutaja! Kuskil 90.aastate alguses oli järsk ettevõtluse tõus ja firmasid tekkis kiiresti nagu seeni peale vihma. Minu otsene ülemus tegi peale põhitööd firmadele asutamisdokumente. Minule pakkus ta nende paberite vormistamise tööd. Meil oli töö juures küll arvuti, kuid sellega tehtud paberid ei olnud piisavalt kenad (eriti just kehva printeri tõttu). Nii tõi ülemus mulle koju elektrilise kirjutusmasina, millel lõin pabereid ümber. See võis ikka vist üpris tüütu klõbin ja põrin olla, mida naabrid kuulda võisid! Ja küll ajas vihale, kui töö lõpu lähenedes sai kiirust lisada ja siis mingi lehekülje lõpus tuli sisse näpukas! Ei olnud muud, kui uued lehed masinasse ja uuesti lehekülje algusest peale. Ei tohtinud ju asutamisdokumentidel olla ühtegi parandust!

Lõngad, need lõngad….

Ajaveebidele ringi peale tehes jäi pilk peatuma ühel sokilõngade sorteerimisel. Loodetavasti selle lõngakoguse omaniku abikaasa ei juhtu kirjapandut lugema ja lõngaostukeeldu ei kehtestata.
Oleks minul sellest 6,7 kg sokilõngast nii paarsada grammigi (näiteks Trekking lõnga), siis oleks ma ka väga õnnelik!

Inimesed on leidlikud oma probleemidega võitlemisel! Analoogselt Kaalujälgijatega on sokikudujad läinud lõngadieedile! Antakse kenasti aru, palju on kaal vähenenud (sokkide kudumise teel) või palju juurde ostetud/kingitud! Dieedil olijate (soki)lõngamäed ikka eelpooltooduga võrreldes suuremad: kohati isegi 10-12 kg !

Mida on maailmas uut? Kiirus, vaid kiirus, ei muud…..

Laps(ed) said siiski, vaatamata pikale maale, isadepäeval koju tulla….
Ma kujutan selgelt ette, kuidas oleks eelseisev nädal olnud täis olnud tänitamist, et isasid ei peeta piisavalt meeles, kui oleks mingi kiire asi vahele tulnud!

Möödunud nädalal tundsin ennast täielikult tühja kestana, kes peale 12-tunniseid tööpäevi jõudis ennast vaevu koju vedada. Niipea, kui lubasin endale aega meelelahutusele (näiteks kontserdikülastusele) , olid jälle kõik kohustused nii hunnikus, et tuli teha tööd ka pooled ööd takkajärgi.

Kuna “ei” ütlemisega on mul alati suured raskused, siis pole suutnud kuidagi loobuda juba aastaid tagasi võetud (lisatöö)kohustustest. Kohati tundub mulle, et kõik need väga täpse ja lühikese tähtajaga kohustused on mind täiesti orjastanud. Mul ei ole võimalust mina teatrisse või kontserdile , võtta vastu külalisi siis, kui nad tulla tahavad. Mul on vaid tähtajad…

Mõned hilised tunnid olen saanud ka kudumisele pühendada, kuid tulemustega ei saa suuremas osas rahul olla. Ainuke asi, mis korda läks, oli BBB Coccole lõngast müts. Niisugusest paksust lõngast mütsile kulus tõesti vaid paar tundi. Sellestki enamus pealaele sobiva kahandamise katsetamisele. Pitskoes kirjadega läksin jälle alt. Valitud lõng, muster ja vajalik suurus lihtsalt ei olnud omavahel kooskõlas. Järjekordselt……

Minu jõulukaktuse arvates on jõuludeni jäänud vaid veidi aega. Ta on juba terve hulga kauneid õisi lahti ajanud!

laulmisest ….ja muust ka

Nädalavahetusel sai terve päev pühendatud laulmisele. Koori laululaager oli põhiliselt detsembris toimuvate kontsertide ettevalmistus. Loodus oli laagri ettevalmistust samuti väga tõsiselt võtnud ja loonud jõululaulude laulmiseks sobiva tausta. Valge lumi ja härmatis, madala päikese kiired valgustamas maad, katuselt alla vajuvad väikesed “lumelaviinid” , küünlad : tõeliselt õdus (jõulu)meeleolu.

Aga selle kõige juurde ka veidi teise nurga alt.
Nootide küsimused on viimasel ajal tõusnud teravalt päevakorda. Autoriõiguste kontroll pidi hakkama palju rangemalt jälgima, et kas märkusest “Kopeerimine on keelatud!” ikka peetakse kinni. Seni on kõikidele lauljatele ikka vana hea paljundusmasina vahelt tulnud oma personaalsed laululehed. Et oleks hea ka nendel, kes nooti ei tunne, vähemalt teksti jälgida. Palju laule on selliseid, mis kunagi kellegi poolt on käsitsi kirjutatud. Korduvate paljundustega on seal noodikirja kvaliteet langenud alla igasugust arvestust. Tänapäeval on võimalik seda käsitööd asendada spetsiaalsete arvutiprogrammidega nagu näiteks Sibelius või Finale. Aga kus on garantii, et nende programmide abil kenasti (ümber)vormistatud nootide eest ei hakkaks mingid asjamehed ikkagi trahve nõudma?

Pika päeva jooksul tehti laulmisel sisse väikesed vaheajad. Kes jõi kohvi, kes teed, kes jutustas niisama. Minul oli kaasas oma väike näputöö, mida sai siis nendel puhkepausidel teha. Kui siin-seal on kirjutatud, et kudumise-heegeldamisega saab edukalt tegeleda nii seminaridel kui konverentsidel, siis lauluproovis uute laulude õppimise ajal seda küll teha ei saa. Lugeda nooti, vaadata sõnu, keerata noodilehti, jälgida dirigenti – seda tegevust on juba piisavalt palju. Siis peaks küll päris ämbliku- või kärbselaadne tegelane olema, kellel veel tagavarajalapaar oleks varraste jaoks ! Minu puhkepausi-aegne tegevus tundus nii erilaadne, et kuulus jäädvustamisele (koos magamise ja raamatulugemisega – nagu täna koori albumist avastasin).

Talvised päevad

Nädala lõpp muutus tõeliselt talviseks.
Laupäeval sai teha väike sõit linnast välja. Arvasin, et autoga sinna ja tagasi saab ära käia ka kingadega. Valesti mõtlesin! Kui tahtsin teha lõunapausi ajal väikest jalutuskäiku, olid kingad ja sokid kohe lumised ja nii pidin piirduma üksikute väikeste sammudega teelt kõrvale.
Vaatamata minu väikesele mobiilsusele said mõned hetked jäädvustatud ka…..