aru ma ei saa…./ why?

Ma ei pea ennast mingiks kivistunud gerondiks, aga mõnedest noorte käitumismallidest ma küll kuidagi aru ei saa.

Näiteks miks peab istuma tänavapingil seljatoel ja panema jalad sinna, kus võiks istuda? Viimasel ajal pole noorte muud istumise vormi peaaegu silma hakanudki. Kui pinki ümbritseb seisjate ring, siis need istujad peavad nagu surikaadid jälgima ümbrust ja hoitama lähenevate ohtude eest! Niisuguse põhjendusega – hea küll, saan ma veel aru. Aga kui istujaid on ainult kaks või ka üksinda peab jalgupidi pingile ronima, siis sellest ma enam aru ei saa.

Järgmine asi, mis on mulle mõistetamatu, on pidev sülitamine/tatistamine. Minu silmale on kole vaadata, kuidas koolitüdrukud jäävad keset tänavat seisma ja ootavad ettekummardunult, millal suhu nii palju sülge koguneb, et saaks teele uue tatiläraka lasta. Koduses trepikojas ei jõudnud ma pikka aega ära imestada, kuidas on viimasel aastal trepp nii plekiliseks muutunud. Hiljuti nägin nende plekkide moodustamist praktikas. Nimelt noormehed astusid trepist alla ja kõik nad püüdsid sülitada oma süsteemi kohaselt ja vastavalt võimetele: kes igale astmele, kes üle 1-2 astme. Igasugune mustus aga salvestub nendes süljeplekkides nii, et pese Ajaxi või Puhta Kodu pesuvahendiga, plekkidest lahti ei saa. Oodata ja loota, et poisid enda järelt midagi koristama hakkaksid, on loomulikult mõttetu.

Maybe I’m too old soon, but I don’t understand, why young people spit so much and why they put feet on the seat and sit on backrest!
When there is large group of youth, some of them are sitting on the backrest and they say they must looking around ( like meerkats !) …OK, I understand, when they are thinking so! But when there are only two persons or somebody alone sitting on the backrest, I don’t understand.
In our staircase turned steps in last year very splotchy. Lately I saw, what is reason. Some my next door boys went downstairs and they tried spit on every 2nd or 3rd step! They stopped some times and were waiting for new saliva! Same situation I have been on the streets too, when somebody ( even girls) are standing and waiting for possibility to make new splotch! In the staircase I washed this splotches many times with different detergents, but unsuccessfully. Next door boys of course don’t clean staircase never.

Kaduv sügise ilu/Gone with the wind

Nädalavahetuse külmad tegid ilusale sügisele lõpu. Peale öökülmasid tekkis väiksemagi tuulepuhangu peale lehesadu. Mul on tõeliselt kahju, et igal pool sibavad virgad kojanaised kohe kribinal-krabinal lehti kokku riisuma. Minu jaoks on olnud sügise kõige mõnusam asi päikeselise päevaga kõndida värvilistes mahakukkunud lehtedes. Aga kus on nüüd need lehed? Iga päev käib murust ja teest üle reha ning kõik see ilu kaob mingisse koledasse musta kotti, mis jääb ootama prügiautot.

We had frost in last weekend. Now are most leaves gone with the wind. I like this part of autumn, when on sunny days all ground is covered with beautiful leaves, very much. Alas are here street sweepers too diligent and it’s impossible find time to walk in leaves.

minu parandamatu kiiks/queer in the head

Minul on üks suur kiiks, mis limiteerib igasugust käsitöö tegemist kohutavalt.
Nimelt proovilappide tegemine.
Ostan lõnga, võtan vardad ja hunniku ajakirju ning alustan mustrite proovimisega. Teen ja teen, aga ikka pole muster see õige, mis sobiks minu vaimusilma ees seisva tulevase esemega. Proovilapp aga kasvab. Lõpuks ind raugeb ja ma panen asja käest, sest juba on kevad/suvi/sügis/talv möödas ning vajadus konkreetse eseme järele on kadunud!

Näitena selle suve juhtum. Kudusin boolerot ja lõnga kippus üle jääma. Sai siis otsitud sobilikku mustrit topi jaoks. Proovilapp oli kasvas juba poole esitüki suuruseks, aga ikka polnud seal seda õiget. Lõpuks olid soojad päevad ka möödas ja asi jäigi seisma. Kas seda proovilappi üles ka harutan, sõltub lõnga kasutamisest tulevikus. Pildid boolerost ja õnnetust proovilapist.

Endale tehtavate esemete puhul ei teki suurt küsimust, sest olen endale teadvustanud probleemi olemasolu. Raskused tulevad aga siis, kui tegu mingi kingituse tegemise või vahetusprojektis osalemisega……
Tahtes parimat, on tulemus ikka nii nagu alati!
Ma tõesti kadestan neid, kes võtavad kätte ja teevad asja ilma 9 korda katsetamata kohe valmis!

I’m freak in crafts: I try out too many pattern!
Sometimes I have special yarn and then try a lot of pattern, sometimes I have pattern and then try it with different yarns. When I don’t get result, what I have seen in my dreams, I stop. Sometimes is winter/summer over soon and I don’t need this handcraft…….
In summer I knitted bolero. Wanted make a top too, but any pattern was good for this. In September was soon too late for top!
Special difficulties I have, when I’m taking part in some exchange project or need some urgent gift.
I want to do my best, but result is like always.
Some examples of my “best part of crafts” too!

erinev mõtlemine?

Täna hommikul raadiost kostuv tuli mulle niivõrd tuttav ette!
Nimelt hommikune ärataja Alari Kivisaar kurtis, et tema ei suuda kuidagi avada toidupakendeid. Vaatab, et kiri käsib “Ava siit!”, aga lahti kuidagi ei saa!
Täpselt sama situatsioon kordub vähemalt paar korda nädalas minu koduses köögis. Kui sealt kostub vandumist, siis võin pea anda, et jälle on probleem “mitteavanevates” pakendites. On seal siis viilutatud singid-vorstid, on seal suuremas pakendis sardellid – ikka sama probleem! Raskusi valmistab isegi jäätisepaberi otsast lahti tõmbamine. Ikka võetakse käärid appi! Ainuke pakend, mis tundub avanevat, on kohupiimatopsil.

Täielik ime, kuidas vaatamata korduvatele katsetustele (ja tühjale kõhule) mehed nii elementaarsete liigutustega hakkama ei saa! Kas tõesti on naised need pakendid välja mõelnud?

I have a problem at home: my husband can’t open vacuum packs of food! He’s always nervous, when there is “Open here!”, but he don’t understand what he must to do…. and don’t get ham or sausage! Today I listened radio in the morning and there was talk about exactly same theme! I don’t understand why is opening of packages so difficult for men!

nostalgia lainel

Neljapäevaõhtune tegevus toimus teleri ees, sest ülikooli aastapäeva pidustusi ei saanud mitte vaatamata jätta.

Eks sellised aastapäevade tähistamised ole alati üritused, kus vaadatakse nii minevikku kui pakutakse tulevikunägemusi, kuid  kaugelt vaadates tegelikult  puudub see vahetu atmosfäär.

Lugesin kuskilt lehest, et üritustele tulgu kõik teklites. Mõtlesin, et kas tõesti on uued teklid juba kõigil olemas. Rongkäigus kõndijaid ja intervjuude andjaid vaadates selgus, et pähe oli pandud just neid tekleid, mida kellelgi oli. Nii oleks ka mina võinud kapist välja võtta oma vana sinise tekli ja täieõiguslikult sellega Tartusse  minna patseerima.
Ülekande lõpus mainis Maire Aunaste, et aastapäevi on ennegi olnud ja kord oli tema ka mingil ülikooli aastapäeval ballil perenaine. See fakt tuletas mulle meelde, et just selle balli ettevalmistamisel sai käia koos koorikaaslastega Vanemuises Ülo Vilimaa käe all poloneesi tantsimist õppimas. Miks? Ikka sellepärast, et ühe õige balli juhatab sisse just polonees!

Kogu selle pidustuse taustal olin ma oma raamatuvirna kallal päris edukas. Tänase õhtu tulemuseks oli 24 raamatut.

…. ja nagu täpiks sellele Tartu-teemalisele nostalgiale oli  Muusikaelus nupuke, kus tutvustati äsja plaadi väljaandnud  TÜ kammerkoori.

In this week University of Tartu marks its 375th anniversary with many festive events. On Thursday took place historical performance about the founding of the University , entitled “The King’s Last Battle and the Beginning of the University”. The performance followed by a torchlight procession from St. John’s Church to the Toome Hill where, in the ruins of the Dome Cathedral, performed a mystery . The events were broadcast live by the national television channel ETV.

I was at home, wrote texts into books ( I made tonight 24!) and was thinking about my student years. There were many interviews with academicians and former students in this show. There one emcee told, she conducted one university’s anniversary ball and I remembered, we had dance lessons in theater (to learn polonaise) specially for this ball. 

…..and in next show about music was short story about choir of university, where I sang.

raamatukuu ehk päevad siil Felixiga

Juba neljandat aastat saan mina pidada oktoobrit “raamatukuuks”!
Nimelt on oktoobrikuus mul toas alati mingid suured raamatupakkide virnad ja ma tegelen järjekindlalt nende pakkide loendamise ja ühest hunnikust teise tõstmisega.
Muidugi vahepeal teen need pakid lahti ja suhtlen pikalt ja personaalselt iga üksiku eksemplariga ka, kirjutades sinna sisse pühenduse!

Eile see suur protseduur siis algas. Alustuseks tegin endale toreda äraolemise ning lugesin mulle antud teose ikka korralikult läbi ka. Ma arvan, et lastele võib see täitsa mõnus lugemine olla!

Nii et järgeva kolme nädala jooksul on mul igapäevane portsjon käsitööd kindlustatud. Selleks, et valmis jõuda, on päevane norm vähemalt 2,5 pakki ( ehk 20 raamatut).

October have been soon 4 years very busy month for me. Yesterday I got again hundred books for making calligraphy writing. Book is nice and with beautiful and colorful illustrations! I hope all students of 1st grade ( from schools of our county) will be happy, when they get this gift. By schedule I must write in next 3 weeks every day text into 20 books. Yesterday I made only 16…