tango, tango…

Pühapäevaseid tantsusaateid olen ikka vaadanud muude tegemiste kõrvalt.
Eilset saadet vaadates panin aga ühe tantsu esimeste taktide kõlades muud asjad käest ning pidin nentima, et kahjuks kestab üks tants liiga lühikese aja!! Põhjuseks oli kaunis muusika, mida sai nautida vaid mõne hetke…. Jutt loomulikult Astor Piazzolla imekaunist Libertangost, mille olid valinud tantsimiseks Peep ja Olga.
Tango teemal kirjutasin korra juba veebruarikuus. Nüüd tookord viidatud klippe üle vaadates selgus, et mitmedki neist kahjuks enam ei avane.
See-eest leidsin ka uusi klippe: Klaveri ja tšello meisterlik klassikaline versioon ning laulev-tantsiv (väikese kiiksuga) variant.
Elsa oli muidugi palju kiirem ja pani oma emotsioonid Libertangost kohe saate lõppedes kirja!

Yesterday I watched TV show “Dancing with the stars” and really enjoyed wonderful “Libertango”! I wrote about tangos ( and specially about Piazzolla’s Libertango) soon in February.

pakiteema õnnelikult möödas

Täna õhtul arvuti taha jõudes ootas mind ees lõpuks rahustav ning rõõmustav teade, et valge saadetis oli õnnelikult omanikuni jõudnud!

Kui ma valge paki jaoks ankeedi sain, siis algul jäin veidi nõutuks. On ju nii raske leida huvitavat materjali (st lõnga) inimese jaoks, kes ise tegeleb lõngadega!
Paki kokkupanekul olid mul mõned ideed kohe olemas, aga need ei realiseerunud täpselt nii nagu ma vaimusilmas olin ette kujutanud. Sallil katsetasin ma läbi mitmed lõnga ja mustri kombinatsioonid. Kui olin lõpuks valiku teinud ning pool salligi valmis, otsustas “sisemine kvaliteediinspektor”, et sisse lipsanud vigadega eset kinkida ei saa ning alustasin otsast peale.

Salli viimistlemise juures juhtus ka paar naljakast seika. Loomulikult seoses meie kiisuga! Ta on hirmsasti uudishimulik ja soovib kõike vaadata kuskilt kõrgemalt. Kui mina salli viimistlemiseks nööpnõelu paika panin, pidi Kitty loomulikult istuma minu õlal. Kui ma olin salli paika saanud ja võtsin oranži veepritsi, tundsin, kuidas Kitty mu turjal tegi ennast madalamaks kui rohi! Ta nimelt ei osanud seisukohta võtta: senini oli see oranž ese olnud alati seotud mingi temapoolse pahandusega/ probleemiga ja sealt pritsiti tema suunas vett ning pahandati! Kui ta nägi, et tema suunas ühti piiska vett ei lenda ja valitseb vaikus, julges ta jälle istuma tõusta. Veidi aja pärast pidi ta minema ja oma käpaga ära katsuma koha, kuhu seda vett pritsiti.

Kui paki esemed olid olemas, siis tuli mul idee, et väikeste asjade koos hoidmiseks võiks olla üks väike kotike. Materjaliks oli käepärast võtta just naturaalvalge linane, kuid “tänu” niidi kvaliteedi ebaühtlusele tuli see pakend välja kui minivariandis vilets turuvõrk. Selle ümbertegemiseks enam aega ei jätkunud. Mõlgutasin isegi mõtet panna kotile külge sildi “See on ainult valge pakend” ning soovituse vajaduse korral asi üles harutada ning lõng sobilikumalt ära kasutada. Kui on võimalust teda kuidagi ära kasutada (näiteks köögis mingite esemete hoidmiseks), läheks ta siiski ta asja ette.

Today I read, my “White gift for time of souls” arrived at last!
There in package were knitted scarf, yarn for knitting and yarn for crochet, cup with name, some chocolates, tea and one small crochet bag /package.

tali käes

Kui möödunud laupäeva hommikul esimesi valgeid helbeid langema hakkas, ei uskunud küll, et nad kohe ära ei sula.
Mõned hetked selle aasta esimesest lumest.

Some pictures about first snow….

Pakid, pakid….

Selle nädala algus tõi mulle mitu saadetist.

Esimene neist oli valge sisuga pakk.
Esmaspäeva hommikul tegin aega parajaks enne tööle minekut. Tavaliselt on postiljon varajane ja lehed minu lahkumisel juba postkastkastis. Seekord polnud. Kuna ma teadsin, et päev tuleb pikk, tegin lõuna ajal haagi kodust läbi, et kontrollida postkasti. Mingit teadet polnud. Õhtupoolikul tütar helistas, et vanaema juurde olevat viidud mingi minu nimele tulnud pakk ja lubas selle koju tulles kaasa võtta. Kuna teadsin ka ühte teist pakki tulemas, küsisin, kas see oli tilluke pakk. Kommentaar oli, et kerge, aga mitte tilluke. Postiljon olevat käinud päeva jooksul mitu korda meie korteri suletud ukse taga ja lõpuks viinud paki paar maja edasi elava vanaema juurde.
Kokku saime kolmekesi – mina, tütar ja pakk – alles kella 22 paiku. Paki avamise juurde tuli ninapidi juurde ka kõige uudishimulikum karvane tegelane. Paki avamisel omastas Kitty enesekindlalt karbi. Lihtsalt nuusutas selle igast kandist üle ja seadis siis ennast mugavalt muhvi.

Aga nüüd siis pakist endast. Ümbrikust tuli välja karp, karbis oli valgetesse paberitesse pakitud midagi pehmet ja kerget. Pabereid avades polnud mu üllatusel piire!

Seal oli kaks tokki Titan Wool meriinolõnga, purk tekstiilivärvi, TÜ Akadeemilise Naiskoori CD “Eesti Mustrid” ning imeilus haapsalu sall! Lipsuga kaardi pöördel oli ka väike ( pildiga) vihje paki saatja kohta. Sellega oli kõik öeldud! ( Olen ise ka ca 7 aastat elanud koos taksidega).

See helikandja oli tõeliselt tore “hingeline” kingituse osa, kus olid harmoonias nii plaadi nimi, väliskujundus kui ka faktid, et olen ise laulnud Vaike Uibopuu käe all ning osade plaadil kõlavate lauludega sain jooksvalt kaasa laulda!
Sügav kummardus kauni salli kudujale! Mina ise ei suudaks sellist asja vist ka mitme aastaga valmis saada.

Suur-suur tänu Savitaksile!

Kaks päeva hiljem saabus kohale teine pakk. Ka see sisaldas helisevat sisu. Nimelt sattusin pühapäeval üle pika aja kuulama Vikerraadios saadet ” Klassika? See on imelihtne!” ja minu suureks üllatuseks loositi saate auhinnaplaat mulle. Nii saan ma hakata kuulama lisaks koorimuusikale ka Eduard Tubina “Kratti”.

Aga üks küsimus jäi kummitama: kas mitte puhtatõulise taksikoera saba ei peaks olema maapinnaga paralleelselt taha sirutatud?

inventuur vol 4

Eelmisel aastal blogiga alustades sai teha nii lõngade kui ka pooleliolevate asjade inventuuri.
Seekord uurisin aastaid tagasi tehtud asju.

Väike valge pluus. Endalegi üllatuseks on kampsunit (kootud minu mäletamist mööda kuskil 7.klassis ) võimalik peale väikest viimistlust kohe selga panna. Ei mingit probleemi suurusega! Praegu ei tekitaks vist probleemi pluusil lühikeste varrukatega kampsuni peal kandmine…

Kunagi sai teha valgest peenikesest villasest lõngast nr 2 varrastega suur töö: erinevate palmikutega ja mummudega kõrge kaelusega kampsun. Seda kandsin ise, siis kandis ka tütar. Temale läheb see edukalt selga, aga minu jaoks see jäänud kitsaks. Praegu ei kujutaks küll ette, et hakkaksin nii aeglaselt kulgevat tööd ette võtma!

Villaseid salle on saanud teha aastate jooksul kingitusteks küll lugematu arv. Üks minu lemmikmustreid .

Asju edasi-tagasi tõstes avastasin ühe rätiku, mille olemasolu olin täiesti unustanud! Kunagi sai kootud rätik, mida kandsin kasukaga käies rätikuna peas või külmema ilmaga sallina kaelas . Õlarätikuna kandmiseks on ta pisut napp. Aitaks see, kui teha talle äärde mingi servapits ja leida parem kinnitusviis. Pildistatud sai rätti toolileenil, lisaks lähivõte mustrist.

Järgmine on üks minu aastate jooksul armsamaks kampsuniks kujunenud kudum. Lõnga koostises oli kindlasti mingi kogus mohääri, sest ka praegu jätab ta tumedale riidele karvakesi. Kampsun sai kootud küllalt pikk ja istudes kipub tagumine pool veidi välja venima.

Seekordne inventuur tuli üpris üht karva.
Eks valge värv ole praegu ka põhiline, mis meeles mõlgub.
Täna vaja veel lõpetada viimased tegemised ja siis saab paki teele lähetada.

I made review of some old knittings.
Slip-on on the 1st picture I knitted (maybe) in the form 7. I made it so large, that can it wear now too.

On the 2nd picture you can see part of pattern of very large work! I knitted this sweater with a lot of cables. At the moment I don’t want to start it again!

I have knitted a lot of scarves for gifts. This one made with pattern, what I used often.

On the next 2 pictures is knitted shawl. I used this sometimes as scarf, sometimes as wimple.

On the last picture knitted sweater, made from yarn with some mohair.