Mitu korda plaanisin teha pikemat sissekannet, aga pealkirjast ja paarist lausest kaugemale ei jõudnudki. Nii jäi tegemata ülestähendus Tartus lausvihmas kuulatud kontserdist “Kiri sõbrale”, Pilistveres vaadatud etendusest “Rasputin”. Jäid leidmata ka õiged sõnad, mis oleks väljendanud just seda meeleolu, mis valitses öölaulupeol laulukaare all.
Augustist olen jälle paljud õhtu- ja öötunde veetnud vanu kirikuraamatute lehti digitaalselt sirvides ning oma juuri otsides. Ühte pidi on see monotoonne lehtedelt üksikivade korjamine/väljakirjutamine. Kui aga koguneb küllaldane hulk fakte, siis on mõnus tunne paigutada iga killuke oma paigale suures võrgustikus. Huvitav on vaadata, kuidas erinevates kantides on pandud lastele nimesid ja kuidas kirjaviis on aastate jooksul muutunud. Igatahes mõned minu juured on kindlaks määratud kuni 1720.aastateni. Nüüd tuleb hakata siis tänapäeva poole tagasi tulles oksaharusid lahti harutama.
Ühe vahva nimederea panin kirja juba kunagi eelmisel talvel. Nimelt ühel tillukesel tüdrukul Helenel olid ristimisel vaderiteks Kai Visnapuu, Liis Kirsipuu ja Jüri Kirschbaum. Ühed Kirsid kõik – võiks selle kokku võtta! Mõnes mõttes oli aga see nimederea kirjapanek suur abimees sugulussidemete paikapanekul. Nimelt oli Kai minu vanavanavanaema ja vaderiks oma õetütrel. Jüri oli aga tulnud oma näälu (ehk naisevenna) tütre ristsetele. Helene elutee jäi küll vaid 5 aasta pikkuseks, aga kahest tema vennast said suured tähtsad mehed (üks ministriks ja suursaadikuks, teine tuntud arhitektiks). Jüri järeltulijad on samuti oma read ajalooraamatutesse raiunud. Käesoleval ajal teeb seda kõige otsesemalt üks lapselaps mälestusraamatuid kirjutades. Tegelikult jõudsingi ma nendele tagamaadele kummalist teed mööda. Nimelt andis Google mulle mingit otsingut tehes ette ühe intervjuu, kus ma nägin suurt faktiviga…….ja edasi uurides oskasin olemasolevaid andmeid kenasti seostada.
Genealoogia on väga põnev ja ootamatuid avastusi täis!
