tüütu moto

Mõni inimene elab nii, et seda võiks parafraseerida Oskar Lutsu järgi: Kui mu naine reedeti töölt koju jõuab, on  mul nädalavahetuse alustuseks paar liitrit õlut juba hinge all.

Tõeliselt tüütu ja tülgastav!

ökojalajäljest

Tegin arvutuse oma jalajäljest.  Leidsin selle kalkulaatori Elsa juurest.

Sinu ökoloogilise jalajälje suurus on 1.93 globaalset hektarit aastas. See tähendab, et kui kõik inimesed elaksid nagu sina, peaks inimeste käsutuses olema 0.94 maakera:

Tulemused jagunevad järgmiselt:

gha/in a Kodu 0.95 (49.4%) Transport 0.18 (9.4%) Söök ja jook 0.39 (20.3%) Kaubad ja teenused 0.40 (20.9%) KOKKU: 1.93 (100%)

nõidade ööl tagasi vaadates

Järjekordne kuu on kadunud olematusse.

Mida siis enda jaoks talletada 2009.a. jürikuust?

Kuu möödus linnulennul. Samas tundsin, et suutsin endas suruda tugevamaks selle poole, mis vaatas suhteliselt ükskõikselt pooleliolevatele töödele. Kui eelmistel kuudel surusin iga tööpäeva lõpus pooleli tööd kotti, mõeldes, et järsku juhtub ime ja ma leian kodus aega mõne asja lõpetamiseks. Tavaliselt võtsin need materjalid kotist ka välja, kuid vaid üksikutel juhtudel õnnestus ennast häälestada tõsisemaks trükitööks. Nüüd jäi rohkem aega süveneda vanade ürikute uurimisele.

Viimase kuu sisse jäi mitu koolitust.  Videos ülesannete  jäädvustamine ja siis analüüsimine pole just lemmiktegevus, aga seekord erilist kriitikat ei olnud vaja taluda.

Kui kevad astub üle maa, lahti teed ja veed…

naritud lill

Kevad astub iga päevaga lähemale.

Päikese mõju on igal pool tunda. Kui nädal aega tagasi sai veel üritada suusasõitu, siis nüüd on päike sulatanud lume auklikuks. Sõredast lumekihist saab läbi astuda ja jalas peavad olema kummikud. Üritasin pühapäeval saabastega jalutuskäiku teha, kuid paari sammu järel jalad lirtsusid.

Kiisu sätib ennast igal päikeselisel päeval aknalaual sallile mõnulema. Küljekeeramise ajal teeb hoogsaid sirutusharjutusi, otsib paremaid palasid oma tups-rohtliiliast ja seejärel uuesti tuttu. Rohtliilia on spetsiaalselt kassi roheliste taimede närimisvajaduse rahuldamiseks potti pistetud. Uued tupsud on juured kenasti alla ajanud ja varsti tuleb vana rääbakas välja vahetada. Kõik uued lehehakatised, mis lehekodarikust pea välja on ajanud, pistetakse kohe nahka. Ju on värske rohelise vajadus nii suur. Laialehelist kassimuru ta näriks ka, aga see läheb liiga ruttu vanaks. Spetsiaalselt väikeste koguste viljaoraste kasvatamist pole lihtsalt aega ette võtta.

Spring is coming…..
One week ago I went to skiing, but now  snow is thawing in the warm of sun quickly.  Everywhere a lot of water and  Wellingtons are good choice for walking.

Our cat enjoys sleeping on the shawl in the sun.  She makes only short brakes for streching out and eating some pieces from spider plant. This plant has terrible sight, but is planted  specially for cat !   I must  new plant pot up soon.  My cat likes cat’s grass too, but she don’t eat all grass  and it turns old very quickly.  So is spider plant the best choice.

lühim kuu kadunud

Miskipärast on nii välja kujunenud, et esimeses kvartalis mööduvad päevad väga kiiresti.
Igal aastal saab endale lubatud, et küllap õnnestub aega kuidagi paremini sättida….. Tulemuseks on ikka ja alati lausaline kiirustamine, et töökohustusi ära suudaks täita. Iseendale jäävad vaid tühjad pihud. Kas just päris tühjad, sest mõnel õhtul ikka õnnestub möödaminnes teleris mõnele saatele pilku peale visata. Igatahes selge on see, et terve veebruarikuu jooksul ma blogimaailma ei sattunud.  Ma isegi ei kujuta ette, kui kohutavalt suur on Blogline’s lugemata ühikute arv……. Seekord tuleb vist süda kõvaks teha ja kõik näidud ära nullida…. Et võimaluse korral alustada puhtalt lehelt uute kirjutiste lugemist.

nostalgia

Televisioonis näidati taas  maailma parimat  Sherlock Holmes’i! Vassili Livanovi loodud kuju on igatahes minu jaoks see üks ja ainuke, õige Sherlock. Filmi vaatamise järel sai uuesti üle vaadatud ja meelde tuletatud fakte filmist ja loojatest.

Leidsin, et filmisarja kohta on loodud väga põhjalik “mälestusmärk” .  Sealt leiab põhjalikud ülevaated, kuidas otsiti näitlejaid, kus toimusid võtted, kuidas loodi muusikat jne.  Juhtusin äsja lugema ühte blogi, kus kirjutaja püüdis meenutada (kuid tulemusteta), missuguse mineviku suurkuju poolt oli loodud filmi meeldejääv muusika. Huvitaval kombel pidasid  filmi muusika põhiteemasid “minevikust laenatuteks”  ka mitmed omaaegsed muusikud, nagu selgub  helilooja Vladimir Daškevitši meenutustest.

Missugune oleks küll välja tulnud film, kui  Holmesi oleks mänginud Aleksandr Kaidanovski või dr Watsonit Oleg Basilašvili, jääb meile teadmata.

Filmides kasutatud võttekohtade geograafia on väga põhjalik.  Filmi vaatamise  ajal sai kodus arutatud, kas on tegemist Eesti või Lätiga.  Selgus, et selle filmi  “kahtlased kohad” olid  pärit Lätist.  “Baskerville’ide koer” on aga Eestis tehtud film.

Tuleval reedel järgmine film.

Last Friday I watched first film of wonderful Russian TV series  The Adventures of Sherlock Holmes and Dr Watson.  I really like this: actors, music……  I found about this TV series a lot of information, but only in Russian.  Short but very interesting overview about Sherlock Holmes and Dr Watson  I found in blog of Julia.

tuulest viidud ….

Jälle on lennanud tuules üks kuu igavikku.

Tuul on viinud kirjud sügislehed, aga õnneks jätnud veel viivuks õhu tavalisest soojemaks.
Ju see ikka lähenev vanadus on, et sel sügisel on kukal kartnud hirmsasti tuult. Kuna eelmisel nädalal oli vaja pikalt väljas olla ja paigapeal seista, tegin endale kiirelt väga lihtsa mütsi. Heegeldatud müts on tuulekindel ja seisab püsti kui kiiver! Kodused vaatasid sellise eseme peale viltu ( et pole tal nägu ega tegu), aga mina olen oma halli lihtsa “potiga” väga rahul.

Lähenevad külmad ilmad sunnivad pooleliolevaid käsitöid välja otsima ning valmis tegema. Igatahes järgmised tellimused on sallid, kollased sallid. Üks karvane Alvita Rasa lõngast on valmis, kuid pole pildile püütud. Teine, vallatu mustriga sokilõngast, on pooleli.

Aga kaugel need päris külmadki : jõulukaktused juba õitsevad!

August läinud, sügis käes….

Mitu korda plaanisin teha pikemat sissekannet, aga pealkirjast ja paarist lausest kaugemale ei jõudnudki. Nii jäi tegemata  ülestähendus Tartus lausvihmas kuulatud kontserdist “Kiri sõbrale”,  Pilistveres vaadatud etendusest “Rasputin”. Jäid leidmata ka õiged sõnad, mis oleks väljendanud just seda meeleolu, mis valitses öölaulupeol laulukaare all.

Augustist olen jälle paljud õhtu- ja öötunde veetnud  vanu kirikuraamatute lehti digitaalselt sirvides ning oma juuri otsides.  Ühte pidi on see monotoonne lehtedelt üksikivade korjamine/väljakirjutamine. Kui aga koguneb küllaldane hulk fakte, siis on mõnus tunne paigutada iga killuke oma paigale suures võrgustikus. Huvitav on vaadata, kuidas erinevates kantides on pandud lastele nimesid ja kuidas kirjaviis on aastate jooksul muutunud. Igatahes mõned minu juured on kindlaks määratud kuni 1720.aastateni. Nüüd tuleb hakata siis tänapäeva poole tagasi tulles oksaharusid lahti harutama.

Ühe vahva nimederea panin kirja juba kunagi eelmisel talvel. Nimelt ühel tillukesel tüdrukul Helenel olid ristimisel vaderiteks Kai Visnapuu, Liis Kirsipuu ja Jüri Kirschbaum.  Ühed Kirsid kõik – võiks selle kokku võtta! Mõnes mõttes oli aga see nimederea kirjapanek suur abimees sugulussidemete paikapanekul. Nimelt oli Kai minu vanavanavanaema ja vaderiks oma õetütrel. Jüri oli aga tulnud oma näälu (ehk naisevenna) tütre ristsetele. Helene elutee jäi küll vaid 5 aasta pikkuseks, aga kahest tema vennast said suured tähtsad mehed (üks ministriks ja suursaadikuks, teine tuntud arhitektiks). Jüri järeltulijad on samuti oma read ajalooraamatutesse raiunud. Käesoleval ajal teeb seda kõige otsesemalt üks lapselaps mälestusraamatuid kirjutades. Tegelikult jõudsingi ma nendele tagamaadele kummalist teed mööda. Nimelt andis Google mulle mingit otsingut tehes ette ühe intervjuu, kus ma nägin suurt faktiviga…….ja edasi uurides oskasin olemasolevaid andmeid kenasti seostada.
Genealoogia on väga põnev ja ootamatuid avastusi täis!

Juulikuu otsas

Nagu niuhti on saanud juulikuu- puhkusekuu- kaduvikuks.

Juulikuu on alati suur sünnipäevakuu. Ei jõua üks otsa lõppeda kui tuleb uus. Ei pääsenud neist seegi kord. Isetegemist oli selles kuus siiski plaanitust vähem. Suurem osa sellestki köögis tehtu.

Arvuti taga sai istutud omajagu, kuid blogide jaoks aega ei jätkunud. Põhilise aja pimedatest tundidest neelasid vana kirikuraamatud. Sealt sai jälle suure hulga 18.sajandi esiisasid-emasid välja otsitud.

Natuke kulus aega ka rattasõidule.

…ja nii ta läks……

Püüdsin küll seda postitust teha juulikuu viimasel minutil, kuid nupud läksid sassi (eelvaadet poleks olnud vaja) ja jäin sekundi võrra hiljaks

pikk nädalavahetus vol3/ long weekend 3

Esmaspäevaks olin teinud (peale sõite nii lõunasse kui põhja) endale plaani tegeleda kodukaunistamisega. Ilmataat aga polnud sellega üldse nõus. Nii jäid ära pesupesemine, lõngade rõdule tuulduma viimine ning ka aknapesust tuli loobuda. Koridoris oli sajajalgne pesa teinud ja nii jäi ka trepi pesemine ootama aega, mil mademel jälle rohkem ruumi on.
Vihmapühal sai üle pika aja jälle lugeda blogisid ja sorteerida pilte. Kiisul oli muidugi kuninglik põli, sest suurema osa ajast magas ta minu põlvedel.

Vähemalt ühes asjas oli vihmast kasu ka: laupäeval istutatud lillekesed kuivust kannatama ei pea.

After trips on Saturday and Sunday I wanted to make something at home. But it was raining on Monday and Tuesday and so I spent a lot of time by reading blogs and sorting pictures. Out cat had possibility to sleep all days on my knees.