pikk nädalalõpp vol2/ long weekend 2

Nädala keskel sain ootamatu teate, et mõne päeva pärast on võimalik kohtuda ammuse kirjasõbra Pirkkoga, kes saabub koos perega mõneks päevaks Tallinna. Kuna laupäev oli juba reserveeritud, siis pidin lükkama Tallinnasse mineku pühapäevaks. Igatahes pühapäeva lõunaks olin ma Raekoja platsil ja kohtusin Pirkko ning tema perega. Väikese arupidamise ning rohkem ka laste peale mõeldes võtsime suuna loomaaeda. Sellest oli ikka hea mitu aastat möödas, kui ise viimati loomaaias käisin.

Ilm oli ilus ja tunnid möödusid kiiresti. Vahepeal tulid loomade vaatamisele vahele väiksed kiusatused atraktsioonide ja müügipunktide näol, mis väikese preili jonnima panid, aga nendest saime ka üle (täpsemalt – mööda).

Söömiseks sõitsime uuesti vanalinna, kus külalised panid ette minna Peppersacki. Kuna minu varasemad kogemused söögikohti välja pakkuda polnud olnud kuigi edukad, siis olin sellega igati nõus. Tundus, et külalised jäid rahule nii toidu kui keskkonnaga. Olime tagumises väikeses saalis ja seal sai kenasti vestelda. Juttu oleks jätkunud veel kauemakski, aga mind sundis kiirustama õhtune kiirrong. Hüvastijätul igatahes anti teada, et loodetakse järgmine kord kohtuda juba Põhjalahe kaldal.

On Sunday I met in Tallinn my penpal Pirkko, who spent long weekend with family in Estonia. It was nice and sunny day and so we went to zoo. There was something to see for children and we had a little time for other talk too. After long walk we had dinner in restaurant Peppersack in old town (on the first picture it’s possible see in background). I hope Pirkko’s family had a great time in Tallinn!

pikk nädalavahetus/long weekend

Pika pühadeaja esimeseks päevaks oli tegevus planeeritud juba mitu nädalat varem. Eesmärk oli hädavajalik: haudade korrastamine ning lillede istutamine teises maakonnas asuval surnuaial. Teekond sai ette võetud kolmekesi, et kaks meeshinge teevad korrastustööd ning mulle jääks istutamine. Riisumine, liiva kandmine ja vee toomine said tõesti kiiremini tehtud, kui minul neljal erineval platsil lilled mulda said. Lõuna-Eestisse sõites on alati nii, et kuskil on tulemas mingi teine üritus, mis sunnib kiirustama. Nii ka seekord.
Minule meeldib seal kaugel käia nii, et saaks tööd tehtud ja oleks aega ka ringi vaadata ( ja pilte teha). Seepärast olin ma väga rahul üle-eelmise aastaga, kus mitmete asjaolude kokkulangemise tulemusel pidin üksinda selle tee ette võtma. Mul polnud kusagile kiiret ja sain uurida surnuaeda ning nautida mitmes kohas loodust.

Our family has before Midsummer Day always one task: go to South Estonia to plant flowers on the cemetery, where are graves of many relatives. In this year we made this trip so, that my son and husband cleaned up, carted sand and water, I planted flowers. We had hurry like always.
I really enjoyed this trip in 2006, when I was there alone. I had a lot of time for cleaning, planting, showing around, making pictures and making stops in beautiful places on the back way.

lubadused ja kiusatused/promises and temptations

Lubasin endale aastavahetusel, et püüan ennast rohkem kontrollida arvuti taha istudes. Et teen ära hädavajaliku ja luusin ringi ainult natukene. Mõnes mõttes on see ka toiminud, sest blogidele kulunud aeg on vähenenud olematuks. Muidugi näitab Bloglines pidevalt üle 8000 lugemata postituse. Vahetevahel olen teinud siis “hoogtöötunnid”, kus käinud kiirelt läbi paarsada postitust. Aga kohati on mulle vastu tuldud ( saab kiirelt läbi vaadata!), sest järjest suureneb parooli alla pandud postituste arv. Muidugi olen ise olnud laisk selliseid isikuid kustutama, sest on olnud lootust, järsku tuleb kunagi veel midagi ilma paroolita.
Aga nendel kordadel, kus ma ennast olen lubanud järjekordselt midagi lugema, on tulnud mingist ootamatust faktist või seosest kiusatus. Kiusatus otsida midagi rohkem välja sellest blogipidajast. Aga kui see kiusatus tuleb peale, siis kaob ära ajataju. Koos leidmisrõõmuga selgub, et öö on möödunud linnulennul ning aeg on lamp kustutada ja ruloo üles tõmmata!
Kord vallandas selle kiusatuse sissekanne ühest kontserdist. Seoste jahtimise tulemusel sain teada, et olime tolle teise isikuga sama koori vilistlaste nimekirjas. Teisel korral selgus, et blogijal oli minu ülikoolikaaslane olnud klassijuhatajaks ning üks blogi omanik oli elanud koos minu kunagise ülemuse pojaga. Eesti on väike!

Selle aasta alguses sai anda aga paar lubadust, mis on mind jälle sidunud arvuti ja otsimistega. Nimelt üks pensionärist sugulane, kellel on igav kodus olla, tahab kokku panna suguvõsa ajalugu. Ta kirjutas mulle pikki kirju sellest, mida ta kõik ära teha tahab. Lubasingi siis talle, et saadan talle andmeid, mis on olemas ning ka Brother’s Keeper programmi sisestatud. Neid üle vaadates otsustasin veel natuke Saagas otsida….. ja nüüd olen igal nädalal vähemalt 10 tundi lugenud meetrikaraamatuid täpsustuste tegemiseks. Nii on antud lubadusest saanud jälle kiusatus- kas leian midagi uut või ei leia!
Vahepeal sai veeta aega ka Ameerika mandrilt andmeid otsides (Ancestry.com). Sealt sai leida huvitavaid fakte sugulaste Saksamaalt Ameerikasse sõidu kohta ( laevade reisijate nimekirjad), kuid mitte konkreetseid fakte huvi pakkunud abiellumiste ja sündide kohta.
Olles kirikuraamatutes otsinguid tegemas isapoolsete sugulaste kohta, hakkasin ema ettepanekul ka tema juurte juures täpsustusi otsima. Olen olnud päris edukas. Loodetavasti saan saadud andmete progammi sisestamise ning väljatrüki tegemise järel ajalooürikutest veidi puhkust. Las siis pensionärid töötavad nende tabelitega edasi.

I have been in this year only sometimes in blog, because in last year I spent too much hours in Bloglines. So is number of unread posts increasing every day. Sometimes when I find some interesting fact, I want to find something more about blog user …..and I spend there a lot of hours.
In last months I have been very often in genealogy sites and read many hours old church books. Some old relatives want to make family trees, but they don’t use computer. I promised to help. Now I’m sometimes thinking : can I find there some new data or not. Of course I want to be good in searching…… and spend again many nights for reading old documents! It was interesting for me find pictures from years 1949, 1950, about alien lists (about people moving from Germany to USA). There were data about my grandma’s sister’s family and grandpa’s sister’s family too. I wanted to find some facts about their families in USA too, but found only death records. So sad that there wasn’t data about birth and marriage in Illinois.
I hope I can print all new data from program Brother’s Keeper in next week. So I can finish searching and old relatives will get on with family tree.

pakiteema õnnelikult möödas

Täna õhtul arvuti taha jõudes ootas mind ees lõpuks rahustav ning rõõmustav teade, et valge saadetis oli õnnelikult omanikuni jõudnud!

Kui ma valge paki jaoks ankeedi sain, siis algul jäin veidi nõutuks. On ju nii raske leida huvitavat materjali (st lõnga) inimese jaoks, kes ise tegeleb lõngadega!
Paki kokkupanekul olid mul mõned ideed kohe olemas, aga need ei realiseerunud täpselt nii nagu ma vaimusilmas olin ette kujutanud. Sallil katsetasin ma läbi mitmed lõnga ja mustri kombinatsioonid. Kui olin lõpuks valiku teinud ning pool salligi valmis, otsustas “sisemine kvaliteediinspektor”, et sisse lipsanud vigadega eset kinkida ei saa ning alustasin otsast peale.

Salli viimistlemise juures juhtus ka paar naljakast seika. Loomulikult seoses meie kiisuga! Ta on hirmsasti uudishimulik ja soovib kõike vaadata kuskilt kõrgemalt. Kui mina salli viimistlemiseks nööpnõelu paika panin, pidi Kitty loomulikult istuma minu õlal. Kui ma olin salli paika saanud ja võtsin oranži veepritsi, tundsin, kuidas Kitty mu turjal tegi ennast madalamaks kui rohi! Ta nimelt ei osanud seisukohta võtta: senini oli see oranž ese olnud alati seotud mingi temapoolse pahandusega/ probleemiga ja sealt pritsiti tema suunas vett ning pahandati! Kui ta nägi, et tema suunas ühti piiska vett ei lenda ja valitseb vaikus, julges ta jälle istuma tõusta. Veidi aja pärast pidi ta minema ja oma käpaga ära katsuma koha, kuhu seda vett pritsiti.

Kui paki esemed olid olemas, siis tuli mul idee, et väikeste asjade koos hoidmiseks võiks olla üks väike kotike. Materjaliks oli käepärast võtta just naturaalvalge linane, kuid “tänu” niidi kvaliteedi ebaühtlusele tuli see pakend välja kui minivariandis vilets turuvõrk. Selle ümbertegemiseks enam aega ei jätkunud. Mõlgutasin isegi mõtet panna kotile külge sildi “See on ainult valge pakend” ning soovituse vajaduse korral asi üles harutada ning lõng sobilikumalt ära kasutada. Kui on võimalust teda kuidagi ära kasutada (näiteks köögis mingite esemete hoidmiseks), läheks ta siiski ta asja ette.

Today I read, my “White gift for time of souls” arrived at last!
There in package were knitted scarf, yarn for knitting and yarn for crochet, cup with name, some chocolates, tea and one small crochet bag /package.

aru ma ei saa…./ why?

Ma ei pea ennast mingiks kivistunud gerondiks, aga mõnedest noorte käitumismallidest ma küll kuidagi aru ei saa.

Näiteks miks peab istuma tänavapingil seljatoel ja panema jalad sinna, kus võiks istuda? Viimasel ajal pole noorte muud istumise vormi peaaegu silma hakanudki. Kui pinki ümbritseb seisjate ring, siis need istujad peavad nagu surikaadid jälgima ümbrust ja hoitama lähenevate ohtude eest! Niisuguse põhjendusega – hea küll, saan ma veel aru. Aga kui istujaid on ainult kaks või ka üksinda peab jalgupidi pingile ronima, siis sellest ma enam aru ei saa.

Järgmine asi, mis on mulle mõistetamatu, on pidev sülitamine/tatistamine. Minu silmale on kole vaadata, kuidas koolitüdrukud jäävad keset tänavat seisma ja ootavad ettekummardunult, millal suhu nii palju sülge koguneb, et saaks teele uue tatiläraka lasta. Koduses trepikojas ei jõudnud ma pikka aega ära imestada, kuidas on viimasel aastal trepp nii plekiliseks muutunud. Hiljuti nägin nende plekkide moodustamist praktikas. Nimelt noormehed astusid trepist alla ja kõik nad püüdsid sülitada oma süsteemi kohaselt ja vastavalt võimetele: kes igale astmele, kes üle 1-2 astme. Igasugune mustus aga salvestub nendes süljeplekkides nii, et pese Ajaxi või Puhta Kodu pesuvahendiga, plekkidest lahti ei saa. Oodata ja loota, et poisid enda järelt midagi koristama hakkaksid, on loomulikult mõttetu.

Maybe I’m too old soon, but I don’t understand, why young people spit so much and why they put feet on the seat and sit on backrest!
When there is large group of youth, some of them are sitting on the backrest and they say they must looking around ( like meerkats !) …OK, I understand, when they are thinking so! But when there are only two persons or somebody alone sitting on the backrest, I don’t understand.
In our staircase turned steps in last year very splotchy. Lately I saw, what is reason. Some my next door boys went downstairs and they tried spit on every 2nd or 3rd step! They stopped some times and were waiting for new saliva! Same situation I have been on the streets too, when somebody ( even girls) are standing and waiting for possibility to make new splotch! In the staircase I washed this splotches many times with different detergents, but unsuccessfully. Next door boys of course don’t clean staircase never.

Kaduv sügise ilu/Gone with the wind

Nädalavahetuse külmad tegid ilusale sügisele lõpu. Peale öökülmasid tekkis väiksemagi tuulepuhangu peale lehesadu. Mul on tõeliselt kahju, et igal pool sibavad virgad kojanaised kohe kribinal-krabinal lehti kokku riisuma. Minu jaoks on olnud sügise kõige mõnusam asi päikeselise päevaga kõndida värvilistes mahakukkunud lehtedes. Aga kus on nüüd need lehed? Iga päev käib murust ja teest üle reha ning kõik see ilu kaob mingisse koledasse musta kotti, mis jääb ootama prügiautot.

We had frost in last weekend. Now are most leaves gone with the wind. I like this part of autumn, when on sunny days all ground is covered with beautiful leaves, very much. Alas are here street sweepers too diligent and it’s impossible find time to walk in leaves.

erinev mõtlemine?

Täna hommikul raadiost kostuv tuli mulle niivõrd tuttav ette!
Nimelt hommikune ärataja Alari Kivisaar kurtis, et tema ei suuda kuidagi avada toidupakendeid. Vaatab, et kiri käsib “Ava siit!”, aga lahti kuidagi ei saa!
Täpselt sama situatsioon kordub vähemalt paar korda nädalas minu koduses köögis. Kui sealt kostub vandumist, siis võin pea anda, et jälle on probleem “mitteavanevates” pakendites. On seal siis viilutatud singid-vorstid, on seal suuremas pakendis sardellid – ikka sama probleem! Raskusi valmistab isegi jäätisepaberi otsast lahti tõmbamine. Ikka võetakse käärid appi! Ainuke pakend, mis tundub avanevat, on kohupiimatopsil.

Täielik ime, kuidas vaatamata korduvatele katsetustele (ja tühjale kõhule) mehed nii elementaarsete liigutustega hakkama ei saa! Kas tõesti on naised need pakendid välja mõelnud?

I have a problem at home: my husband can’t open vacuum packs of food! He’s always nervous, when there is “Open here!”, but he don’t understand what he must to do…. and don’t get ham or sausage! Today I listened radio in the morning and there was talk about exactly same theme! I don’t understand why is opening of packages so difficult for men!

nostalgia lainel

Neljapäevaõhtune tegevus toimus teleri ees, sest ülikooli aastapäeva pidustusi ei saanud mitte vaatamata jätta.

Eks sellised aastapäevade tähistamised ole alati üritused, kus vaadatakse nii minevikku kui pakutakse tulevikunägemusi, kuid  kaugelt vaadates tegelikult  puudub see vahetu atmosfäär.

Lugesin kuskilt lehest, et üritustele tulgu kõik teklites. Mõtlesin, et kas tõesti on uued teklid juba kõigil olemas. Rongkäigus kõndijaid ja intervjuude andjaid vaadates selgus, et pähe oli pandud just neid tekleid, mida kellelgi oli. Nii oleks ka mina võinud kapist välja võtta oma vana sinise tekli ja täieõiguslikult sellega Tartusse  minna patseerima.
Ülekande lõpus mainis Maire Aunaste, et aastapäevi on ennegi olnud ja kord oli tema ka mingil ülikooli aastapäeval ballil perenaine. See fakt tuletas mulle meelde, et just selle balli ettevalmistamisel sai käia koos koorikaaslastega Vanemuises Ülo Vilimaa käe all poloneesi tantsimist õppimas. Miks? Ikka sellepärast, et ühe õige balli juhatab sisse just polonees!

Kogu selle pidustuse taustal olin ma oma raamatuvirna kallal päris edukas. Tänase õhtu tulemuseks oli 24 raamatut.

…. ja nagu täpiks sellele Tartu-teemalisele nostalgiale oli  Muusikaelus nupuke, kus tutvustati äsja plaadi väljaandnud  TÜ kammerkoori.

In this week University of Tartu marks its 375th anniversary with many festive events. On Thursday took place historical performance about the founding of the University , entitled “The King’s Last Battle and the Beginning of the University”. The performance followed by a torchlight procession from St. John’s Church to the Toome Hill where, in the ruins of the Dome Cathedral, performed a mystery . The events were broadcast live by the national television channel ETV.

I was at home, wrote texts into books ( I made tonight 24!) and was thinking about my student years. There were many interviews with academicians and former students in this show. There one emcee told, she conducted one university’s anniversary ball and I remembered, we had dance lessons in theater (to learn polonaise) specially for this ball. 

…..and in next show about music was short story about choir of university, where I sang.

raamatukuu ehk päevad siil Felixiga

Juba neljandat aastat saan mina pidada oktoobrit “raamatukuuks”!
Nimelt on oktoobrikuus mul toas alati mingid suured raamatupakkide virnad ja ma tegelen järjekindlalt nende pakkide loendamise ja ühest hunnikust teise tõstmisega.
Muidugi vahepeal teen need pakid lahti ja suhtlen pikalt ja personaalselt iga üksiku eksemplariga ka, kirjutades sinna sisse pühenduse!

Eile see suur protseduur siis algas. Alustuseks tegin endale toreda äraolemise ning lugesin mulle antud teose ikka korralikult läbi ka. Ma arvan, et lastele võib see täitsa mõnus lugemine olla!

Nii et järgeva kolme nädala jooksul on mul igapäevane portsjon käsitööd kindlustatud. Selleks, et valmis jõuda, on päevane norm vähemalt 2,5 pakki ( ehk 20 raamatut).

October have been soon 4 years very busy month for me. Yesterday I got again hundred books for making calligraphy writing. Book is nice and with beautiful and colorful illustrations! I hope all students of 1st grade ( from schools of our county) will be happy, when they get this gift. By schedule I must write in next 3 weeks every day text into 20 books. Yesterday I made only 16…

soe laupäev kutsus metsa

Kaks nädalat tagasi tegin esimese katse mina metsa seenele. Siis kõndisin läbi tee, mis viib minu tuttavatesse metsakvartalitesse. Tee servadelt sain siis vaid kolm seent. Selle tulemusel loobusin metsa minemast.

Tänase imeilusa sügisilmaga lihtsalt pidi metsa minema!

Metsas oli mõnus olla , aga enamik seentest, mida nägin, olid mittesöödavad. Punaseid kärbseseeni oli nii palju, et nendest oleks täis saanud mitu suurt korvi!

Erinevat värvi seeneridasid leidus nii samblal kui puutüvedel.

Minu kollane pang tundis ennast küllaltki mahajäetuna, sest sai vaid mõned korrad oma sisule täiendust.

Vähemalt süda on nüüd rahul, et sel sügisel seenemetsas käidud sai.

Saturday was sunny and warm. So I decided go forest looking for mushrooms. I saw a lot of mushrooms, but mostly they were inedible. There were a lot of fly mushrooms! My yellow bucket got only some milk mushrooms and russulas.