nostalgia

Televisioonis näidati taas  maailma parimat  Sherlock Holmes’i! Vassili Livanovi loodud kuju on igatahes minu jaoks see üks ja ainuke, õige Sherlock. Filmi vaatamise järel sai uuesti üle vaadatud ja meelde tuletatud fakte filmist ja loojatest.

Leidsin, et filmisarja kohta on loodud väga põhjalik “mälestusmärk” .  Sealt leiab põhjalikud ülevaated, kuidas otsiti näitlejaid, kus toimusid võtted, kuidas loodi muusikat jne.  Juhtusin äsja lugema ühte blogi, kus kirjutaja püüdis meenutada (kuid tulemusteta), missuguse mineviku suurkuju poolt oli loodud filmi meeldejääv muusika. Huvitaval kombel pidasid  filmi muusika põhiteemasid “minevikust laenatuteks”  ka mitmed omaaegsed muusikud, nagu selgub  helilooja Vladimir Daškevitši meenutustest.

Missugune oleks küll välja tulnud film, kui  Holmesi oleks mänginud Aleksandr Kaidanovski või dr Watsonit Oleg Basilašvili, jääb meile teadmata.

Filmides kasutatud võttekohtade geograafia on väga põhjalik.  Filmi vaatamise  ajal sai kodus arutatud, kas on tegemist Eesti või Lätiga.  Selgus, et selle filmi  “kahtlased kohad” olid  pärit Lätist.  “Baskerville’ide koer” on aga Eestis tehtud film.

Tuleval reedel järgmine film.

Last Friday I watched first film of wonderful Russian TV series  The Adventures of Sherlock Holmes and Dr Watson.  I really like this: actors, music……  I found about this TV series a lot of information, but only in Russian.  Short but very interesting overview about Sherlock Holmes and Dr Watson  I found in blog of Julia.

tuulest viidud ….

Jälle on lennanud tuules üks kuu igavikku.

Tuul on viinud kirjud sügislehed, aga õnneks jätnud veel viivuks õhu tavalisest soojemaks.
Ju see ikka lähenev vanadus on, et sel sügisel on kukal kartnud hirmsasti tuult. Kuna eelmisel nädalal oli vaja pikalt väljas olla ja paigapeal seista, tegin endale kiirelt väga lihtsa mütsi. Heegeldatud müts on tuulekindel ja seisab püsti kui kiiver! Kodused vaatasid sellise eseme peale viltu ( et pole tal nägu ega tegu), aga mina olen oma halli lihtsa “potiga” väga rahul.

Lähenevad külmad ilmad sunnivad pooleliolevaid käsitöid välja otsima ning valmis tegema. Igatahes järgmised tellimused on sallid, kollased sallid. Üks karvane Alvita Rasa lõngast on valmis, kuid pole pildile püütud. Teine, vallatu mustriga sokilõngast, on pooleli.

Aga kaugel need päris külmadki : jõulukaktused juba õitsevad!

kuldne september

Järjekordne kuu on möödunud linnulennul.

Arvuti, mis pole veel poolt aastatki teeninud, on tekitanud juba piisavalt palju peavalu. See pidigi vist Vista probleem olema, et näitab, et mälu on täis ja  midagi teha ei lase. Nii pole juba kuu aega saanud mingeid pilte arvutisse laadida ega töödelda. Internetis lugemist pole seni takistanud, aga kui lisaks kellegagi vestelda ning ka muusikat kuulata tahaks, on hing kinni.

Septembrikuus sai paar korda ka metsas käia. Eks ikka seened need põhilised huviobjektid olnud, aga minu tuttavas metsas  erilist saaki ei õnnestunud saada.  Ainult kord-paar pannile. Kaardimaterjale uurides sain teada, et minu põhilised kvartalid on eriliselt välja toodud, kuna seal kasvab looduskaitse all olevaid taimi.

Rattasöidule õnnestus septembris hulga rohkem aega kulutada kui augustis. Õhtused tiirud olid keskmiselt 25-30 km ringis.  Korra sattusin ka liiklusohtlikku olukorda. Nimelt püüdis üks autojuht talust peateele välja sõites mind – peateel liikuvat jalgratturit – täielikult ignoreerida  ning mind päästis paremal juhul müksust  vaid järsk pidurdus ja vasakule  keeramine. Õnneks ei tulnud hetkel kedagi selja tagant.

Palju tunde sai taas veedetud arvutis ” Saaga” lehekülgedelt oma juurte otsimisel. Sel kuul olid vaatluse all rohkem emapoolsed sugulased Viljandi praostkonnast. Hulga tööd on veel ees, sest õigeusu materjalid ootavad veel detailset läbi vaatamist

Käsitööga sai septembris vaid niipalju tegeldud, et sai salvestada mustreid ning õpetusi ja tutvutud ülevaadetega.  Külmade ilmade saabumine sunnib vast ka pooleliolevaid villaseid asju jälle kätte võtma ja lõpetama.

Dr House

Nägin mitmes kohas sellist ahvatlevat testi……aga tulemus võttis küll tummaks!

Your result for The House, MD Personality Test…

Clinic Patient

35% Eccentricity, 55% Confidence, 55% Kindness

Congratulations, you’re a clinic patient! While this may not seem like a great thing, it definitely is. Everyone loves the clinic (except House)! You probably are a good person who is not afraid taking some abuse, whether for the purpose of your health or the amusement of the viewing audience. You’re most likely a little strange, but not extremely so. You are the comic relief everyone needs in their life.

Take The House, MD Personality Test at HelloQuizzy

August läinud, sügis käes….

Mitu korda plaanisin teha pikemat sissekannet, aga pealkirjast ja paarist lausest kaugemale ei jõudnudki. Nii jäi tegemata  ülestähendus Tartus lausvihmas kuulatud kontserdist “Kiri sõbrale”,  Pilistveres vaadatud etendusest “Rasputin”. Jäid leidmata ka õiged sõnad, mis oleks väljendanud just seda meeleolu, mis valitses öölaulupeol laulukaare all.

Augustist olen jälle paljud õhtu- ja öötunde veetnud  vanu kirikuraamatute lehti digitaalselt sirvides ning oma juuri otsides.  Ühte pidi on see monotoonne lehtedelt üksikivade korjamine/väljakirjutamine. Kui aga koguneb küllaldane hulk fakte, siis on mõnus tunne paigutada iga killuke oma paigale suures võrgustikus. Huvitav on vaadata, kuidas erinevates kantides on pandud lastele nimesid ja kuidas kirjaviis on aastate jooksul muutunud. Igatahes mõned minu juured on kindlaks määratud kuni 1720.aastateni. Nüüd tuleb hakata siis tänapäeva poole tagasi tulles oksaharusid lahti harutama.

Ühe vahva nimederea panin kirja juba kunagi eelmisel talvel. Nimelt ühel tillukesel tüdrukul Helenel olid ristimisel vaderiteks Kai Visnapuu, Liis Kirsipuu ja Jüri Kirschbaum.  Ühed Kirsid kõik – võiks selle kokku võtta! Mõnes mõttes oli aga see nimederea kirjapanek suur abimees sugulussidemete paikapanekul. Nimelt oli Kai minu vanavanavanaema ja vaderiks oma õetütrel. Jüri oli aga tulnud oma näälu (ehk naisevenna) tütre ristsetele. Helene elutee jäi küll vaid 5 aasta pikkuseks, aga kahest tema vennast said suured tähtsad mehed (üks ministriks ja suursaadikuks, teine tuntud arhitektiks). Jüri järeltulijad on samuti oma read ajalooraamatutesse raiunud. Käesoleval ajal teeb seda kõige otsesemalt üks lapselaps mälestusraamatuid kirjutades. Tegelikult jõudsingi ma nendele tagamaadele kummalist teed mööda. Nimelt andis Google mulle mingit otsingut tehes ette ühe intervjuu, kus ma nägin suurt faktiviga…….ja edasi uurides oskasin olemasolevaid andmeid kenasti seostada.
Genealoogia on väga põnev ja ootamatuid avastusi täis!

Juulikuised hetked

summer

Originally uploaded by juulimaali

Mõned nopped looduses tehtud klõpsudest.

Juulikuu otsas

Nagu niuhti on saanud juulikuu- puhkusekuu- kaduvikuks.

Juulikuu on alati suur sünnipäevakuu. Ei jõua üks otsa lõppeda kui tuleb uus. Ei pääsenud neist seegi kord. Isetegemist oli selles kuus siiski plaanitust vähem. Suurem osa sellestki köögis tehtu.

Arvuti taga sai istutud omajagu, kuid blogide jaoks aega ei jätkunud. Põhilise aja pimedatest tundidest neelasid vana kirikuraamatud. Sealt sai jälle suure hulga 18.sajandi esiisasid-emasid välja otsitud.

Natuke kulus aega ka rattasõidule.

…ja nii ta läks……

Püüdsin küll seda postitust teha juulikuu viimasel minutil, kuid nupud läksid sassi (eelvaadet poleks olnud vaja) ja jäin sekundi võrra hiljaks

pikk nädalavahetus vol3/ long weekend 3

Esmaspäevaks olin teinud (peale sõite nii lõunasse kui põhja) endale plaani tegeleda kodukaunistamisega. Ilmataat aga polnud sellega üldse nõus. Nii jäid ära pesupesemine, lõngade rõdule tuulduma viimine ning ka aknapesust tuli loobuda. Koridoris oli sajajalgne pesa teinud ja nii jäi ka trepi pesemine ootama aega, mil mademel jälle rohkem ruumi on.
Vihmapühal sai üle pika aja jälle lugeda blogisid ja sorteerida pilte. Kiisul oli muidugi kuninglik põli, sest suurema osa ajast magas ta minu põlvedel.

Vähemalt ühes asjas oli vihmast kasu ka: laupäeval istutatud lillekesed kuivust kannatama ei pea.

After trips on Saturday and Sunday I wanted to make something at home. But it was raining on Monday and Tuesday and so I spent a lot of time by reading blogs and sorting pictures. Out cat had possibility to sleep all days on my knees.

pikk nädalalõpp vol2/ long weekend 2

Nädala keskel sain ootamatu teate, et mõne päeva pärast on võimalik kohtuda ammuse kirjasõbra Pirkkoga, kes saabub koos perega mõneks päevaks Tallinna. Kuna laupäev oli juba reserveeritud, siis pidin lükkama Tallinnasse mineku pühapäevaks. Igatahes pühapäeva lõunaks olin ma Raekoja platsil ja kohtusin Pirkko ning tema perega. Väikese arupidamise ning rohkem ka laste peale mõeldes võtsime suuna loomaaeda. Sellest oli ikka hea mitu aastat möödas, kui ise viimati loomaaias käisin.

Ilm oli ilus ja tunnid möödusid kiiresti. Vahepeal tulid loomade vaatamisele vahele väiksed kiusatused atraktsioonide ja müügipunktide näol, mis väikese preili jonnima panid, aga nendest saime ka üle (täpsemalt – mööda).

Söömiseks sõitsime uuesti vanalinna, kus külalised panid ette minna Peppersacki. Kuna minu varasemad kogemused söögikohti välja pakkuda polnud olnud kuigi edukad, siis olin sellega igati nõus. Tundus, et külalised jäid rahule nii toidu kui keskkonnaga. Olime tagumises väikeses saalis ja seal sai kenasti vestelda. Juttu oleks jätkunud veel kauemakski, aga mind sundis kiirustama õhtune kiirrong. Hüvastijätul igatahes anti teada, et loodetakse järgmine kord kohtuda juba Põhjalahe kaldal.

On Sunday I met in Tallinn my penpal Pirkko, who spent long weekend with family in Estonia. It was nice and sunny day and so we went to zoo. There was something to see for children and we had a little time for other talk too. After long walk we had dinner in restaurant Peppersack in old town (on the first picture it’s possible see in background). I hope Pirkko’s family had a great time in Tallinn!

pikk nädalavahetus/long weekend

Pika pühadeaja esimeseks päevaks oli tegevus planeeritud juba mitu nädalat varem. Eesmärk oli hädavajalik: haudade korrastamine ning lillede istutamine teises maakonnas asuval surnuaial. Teekond sai ette võetud kolmekesi, et kaks meeshinge teevad korrastustööd ning mulle jääks istutamine. Riisumine, liiva kandmine ja vee toomine said tõesti kiiremini tehtud, kui minul neljal erineval platsil lilled mulda said. Lõuna-Eestisse sõites on alati nii, et kuskil on tulemas mingi teine üritus, mis sunnib kiirustama. Nii ka seekord.
Minule meeldib seal kaugel käia nii, et saaks tööd tehtud ja oleks aega ka ringi vaadata ( ja pilte teha). Seepärast olin ma väga rahul üle-eelmise aastaga, kus mitmete asjaolude kokkulangemise tulemusel pidin üksinda selle tee ette võtma. Mul polnud kusagile kiiret ja sain uurida surnuaeda ning nautida mitmes kohas loodust.

Our family has before Midsummer Day always one task: go to South Estonia to plant flowers on the cemetery, where are graves of many relatives. In this year we made this trip so, that my son and husband cleaned up, carted sand and water, I planted flowers. We had hurry like always.
I really enjoyed this trip in 2006, when I was there alone. I had a lot of time for cleaning, planting, showing around, making pictures and making stops in beautiful places on the back way.